Punch - Nothing Lasts EP (2011)

Mõned sekundid peale plaadi mängijasse sisestamist sai selgeks, et paremat bändinimevalikut ilmselt naljalt ei leia. Žanritruult ning samas värskelt ja leidlikult kõlavad kitarrikäigud, agressiivsed trummipartiid ja nagu kirsiks tordil, kriiskav-kraapiv naisvokaal: tundub, et just see San Fransiscost (kust viimasel ajal väga palju head muusikat tilgub) pärit jalaga-näkku-haardkoorikollektiiv on haaranud enda markerimustade X-idega märgistatud rusikatesse uue laine hardcore ohjad ja
on re-defineerimas seda, mille pakkumiseks antud muusikastiil võimeline on. Plahvatuslikult energilise live-šõuga bändi viimane EP (nende esimene Deathwish Inc-i alt) ei väsi pulssi üles kruttimast, lüürika kõlbab ka mitmekordseks lugemiseks ja pakub mõtteainet.
Antud EP napilt alla kümneminutine kogukestvus täidab oma eesmärki pea ideaalselt; annab maitse suhu ja paneb järgmist täispikka pikisilmi ootama.

Lae alla siit.

Deafheaven - Roads To Judah (2011)

Kui ma esimest korda selle bändi žanrikirjeldust nägin, kiskus suu muigele - shoegaze/post black metal. Deafheaven mängib (ühe sõnaga) raskestikirjeldatavat muusikat, milles ühinevad shoegaze-i sädelevus, selle 'päris' emo melanhoolsus ja black metali intensiivsus. Just sellise naljaka (tegelikult mitte, ma lihtsalt ei olnud teemaga varem kokku puutunud ja ei osanud seisukohta võtta) kirjelduse leidmine viis plaadi kuulamiseni...Ja ma olen väga tänulik, et viis. Passiiv-agressiivne, unelev, sügav ja rusuv on esimesed omadussõnad, mis selle plaadiga lõpuni jõudes pähe tulevad. Nende debüütplaat alles, muide - paistab et sel San Fransiscost pärineval kvintetil on relvad laetud ja tärina laojääk veel üsnagi suur.

Hetkel on Deathwish Inc.-i alt oma kraami avaldav Deafheaven tuuril, enamikes kohtades võetakse ammulisui vastu, midagi sellist päris iga päev ei kuule. Youtube-st live-videosid vaadates on lood ka kontsertformaadis sama sügavuti urgitsevad kui maksimumvolüümiga kõrvaklappides.

Kui sulle meeldivad post-metal, kiiksuga atmobläkk või lihtsalt huvitavalt kõlavad eksperimendid, siis soovitan vägagi soojalt sellele plaadile võimalus anda. Neli lugu mille kogukestvuseks kolmkümmend kaheksa ja pool minutit jätavad kustumatult positiivse mulje ja peale mõningast seedimist tirivad vägivaldselt klapijuhtmeidpidi uuesti kuulama.

TIRI SIIT.

Doomriders - Darkness Come Alive (2009)

Doomridersi leidsin oma lemmikleibeli, Deathwish Inc.-i annuaalset sämplerit kuulates, plaadi (semi)nimilugu "Come Alive" oli seal esindatud. Tegemist on mu tavapärasest, mis sest et eklektilisest žanrivalikust veidi kõrvale hoidva kraamiga, mida defineerida on päris raske. Eks ta jälle mingi popp ja noortepärane segu ole.. Näpuotsatäis lõunametalli ja supilusikatäis kivirit segatud haardkoorpungiliku kire ja intensiivsusega. Lühi- ja/või kiirülevaate saamiseks soovitan kuulata sedasama nimilugu ja misantroopsusest ning motiveeritusest tilkuvat "Lions"it.

Nate Newtoni (kes muideks minu ühes lemmikbändis, Converge's bassi mängib (järjekordne fännipoisi-plusspunkt)) räpane vokaal sobib mõnusalt gruuviva taustasektsiooniga nagu šokolaad jäätisega: ilma mulle lihtsalt ei maitseks.

ALLALAADUNG.