Genghis Tron – Dead Mountain Mouth (2006)

Nonii.. Saage tuttavaks plaadiga mis mind käekõrval industriali juurest [sisesta-alažanr-siia]core-muusikaga tutvuma viis. Täpselt see teekond enam meeles ei ole kuid pärast ühekordset kuulamist olin kõrvuni armunud;

sügavaile ja värvilistele süntesaatorihelimaastikele on vastukaaluks toodud  ust kraapiv kitarritoon ja aknaid lõhkuv blast-beat, kaootilisi müravalanguid tasakaalutavad tabavad meloodiad mis isegi pärast kolmekümneseitsmendat kuulamist tükiks ajaks kummitama jäävad. Kõige muljetavaldavam selle plaadi juures on fakt, et padueklektilisusest olenemata on jäädud maitsekuse piiridesse.
Ainus nurisemiskoht on selle plaadi puhul produktsioon (2008 ilmunud „Board Up The House“ puhul seda probleemi ei ole*); tundub nagu oleks proovitud albumit võimalikult valjuks miksida, nagu upuks osa dünaamikast ülekompressiooni, samas läheks teisiti ilmselt osa iseloomulikku toorest agressiivsust kaduma*.

Nagu alati, saate plaadikaanele klikkides ka ise kõrva peale heita (antud juhul linkisin bändi kogu diskograafia-olen laisk ja ei viitsi üksikut plaati ise üles laadida)!

Facebook | Lovepump | Crucial Blast

* -  Kuigi varem juba mainitud 2008.dal ilmunud Board Up The House on ka väga hea plaat, olen ma siiski hakanud eelistama GT vanemat kraami - BUTH kõlab lihtsalt oluliselt küpsemalt, taltsamalt ning produktsiooni osas astuti suur samm edasi (salvestatud ja miksitud koos Kurt Ballouga Godcity stuudios).

Shizune

    Rusuvam kui Lasnamäe hilissügis ning diibim kui Donnie Darko ja Fight Club kokku; Daamid ja härrad - Shizune!
    See Itaaliast pärit post-hardcore/screamobänd on oma suhteliselt lühikese tegutsemisaja vältel jõudnud välja anda kaks EP-d, millest viimase siin luubi alla võtan. "mono no aware: between eternity and the burial" ilmus selle aasta 24.dal septembrill ja seekord ainult netireliisina (eelmist saab ka VINÜÜLIL osta), avastasin selle aga alles siis kui lumi juba maas oli, kui üks hea muusikamaitsega sõber mulle VIDEOLINGI saatis.
    Plaadil on viis lugu - kaks inglise-, kaks itaalia- ja üks jaapani keeles. Kõik kolm varianti mõjuvad oma kontekstis siiralt; žanrisse kui valatult sobivat emotsionaalset vokaali toetavad loomingulised kitarri-ja trummipartiid.
    Kaks isiklikku lemmiklugu kompilatsioonilt on itaaliakeelsed "Dyatlov Pass Incident, Холат-Сяхыл" ja "MONØLITH: Fall of Nibiru", mis järjest kuulates meeldivalt kokku sulanduvad. Plaadikaanele klikkides saate enda omad ise välja selgitada(seekord täiesti legaalselt)!
Bandcamp/Facebook

Punch - Nothing Lasts EP (2011)

Mõned sekundid peale plaadi mängijasse sisestamist sai selgeks, et paremat bändinimevalikut ilmselt naljalt ei leia. Žanritruult ning samas värskelt ja leidlikult kõlavad kitarrikäigud, agressiivsed trummipartiid ja nagu kirsiks tordil, kriiskav-kraapiv naisvokaal: tundub, et just see San Fransiscost (kust viimasel ajal väga palju head muusikat tilgub) pärit jalaga-näkku-haardkoorikollektiiv on haaranud enda markerimustade X-idega märgistatud rusikatesse uue laine hardcore ohjad ja
on re-defineerimas seda, mille pakkumiseks antud muusikastiil võimeline on. Plahvatuslikult energilise live-šõuga bändi viimane EP (nende esimene Deathwish Inc-i alt) ei väsi pulssi üles kruttimast, lüürika kõlbab ka mitmekordseks lugemiseks ja pakub mõtteainet.
Antud EP napilt alla kümneminutine kogukestvus täidab oma eesmärki pea ideaalselt; annab maitse suhu ja paneb järgmist täispikka pikisilmi ootama.

Lae alla siit.

Deafheaven - Roads To Judah (2011)

Kui ma esimest korda selle bändi žanrikirjeldust nägin, kiskus suu muigele - shoegaze/post black metal. Deafheaven mängib (ühe sõnaga) raskestikirjeldatavat muusikat, milles ühinevad shoegaze-i sädelevus, selle 'päris' emo melanhoolsus ja black metali intensiivsus. Just sellise naljaka (tegelikult mitte, ma lihtsalt ei olnud teemaga varem kokku puutunud ja ei osanud seisukohta võtta) kirjelduse leidmine viis plaadi kuulamiseni...Ja ma olen väga tänulik, et viis. Passiiv-agressiivne, unelev, sügav ja rusuv on esimesed omadussõnad, mis selle plaadiga lõpuni jõudes pähe tulevad. Nende debüütplaat alles, muide - paistab et sel San Fransiscost pärineval kvintetil on relvad laetud ja tärina laojääk veel üsnagi suur.

Hetkel on Deathwish Inc.-i alt oma kraami avaldav Deafheaven tuuril, enamikes kohtades võetakse ammulisui vastu, midagi sellist päris iga päev ei kuule. Youtube-st live-videosid vaadates on lood ka kontsertformaadis sama sügavuti urgitsevad kui maksimumvolüümiga kõrvaklappides.

Kui sulle meeldivad post-metal, kiiksuga atmobläkk või lihtsalt huvitavalt kõlavad eksperimendid, siis soovitan vägagi soojalt sellele plaadile võimalus anda. Neli lugu mille kogukestvuseks kolmkümmend kaheksa ja pool minutit jätavad kustumatult positiivse mulje ja peale mõningast seedimist tirivad vägivaldselt klapijuhtmeidpidi uuesti kuulama.

TIRI SIIT.

Doomriders - Darkness Come Alive (2009)

Doomridersi leidsin oma lemmikleibeli, Deathwish Inc.-i annuaalset sämplerit kuulates, plaadi (semi)nimilugu "Come Alive" oli seal esindatud. Tegemist on mu tavapärasest, mis sest et eklektilisest žanrivalikust veidi kõrvale hoidva kraamiga, mida defineerida on päris raske. Eks ta jälle mingi popp ja noortepärane segu ole.. Näpuotsatäis lõunametalli ja supilusikatäis kivirit segatud haardkoorpungiliku kire ja intensiivsusega. Lühi- ja/või kiirülevaate saamiseks soovitan kuulata sedasama nimilugu ja misantroopsusest ning motiveeritusest tilkuvat "Lions"it.

Nate Newtoni (kes muideks minu ühes lemmikbändis, Converge's bassi mängib (järjekordne fännipoisi-plusspunkt)) räpane vokaal sobib mõnusalt gruuviva taustasektsiooniga nagu šokolaad jäätisega: ilma mulle lihtsalt ei maitseks.

ALLALAADUNG.